Lapsed on kodus tagasi

Väikesed karvakerad on tagasi kodus :)
Eile õhtul korjasime 7 kutsikat autosse ja algas sõit Rapla-Viljandi. 3 titte jäid Fibile veel seltsi.
Enne kui Rapla piirile jõudsime tudusid juba kõik kutsikud mõnuga ja nii Viljandini välja.
Kodus ootas ees juba värske pesapaik, meie papa kätetöö. Tõstsime Karoliniga tited tuppa.
Toimus taaskohtumine emme-Milkaga. Milka hüppas hooga tittede juurde ja siis tardus nagu oleks teda löödud. Nuuskis, jõllitas, tammus ja jõllitas. Tema aju töö oli lausa silmaganähtav. Lõhn oli võõras aga miski titekestes vapustas teda ja äratas mälestusi.
Natukese aja pärast viskas ta juba pooleldi istuli ja lasi tited imema, endal unelev pilk peas.
Enam ta nende juurest ei lahkinud, kuigi hüppas mõne aja pärast teisele poole aedikut, jäi ta lapsi kogu ööks valvama.
Hommikul olin juba 6 üleval - titeärevus :)
Kutsikud ärkasid aga alles kell 8. Väike söök, mäng ja taas magus uni.
Meisterdasime õue tittedele eraldi aia - suures aias kaoks nad lihtsalt silmist - nüüd veetsid nad pika päeva õues askeldades.

Fui !

Täna ootas mind garaažis üllatus.
Toimetasin seal midagi ja järsku tundsin ilge jäledat haisu, kõrv registreeris porikärbeste agara zumina.

Jaanika sügavkülmik oli otsad andnud ja kogu sees olev kraam lõhnas päris tugevalt. Esialgu tabas mind tugev vastumeelsus selle teemaga tegeleda. Mõne aja pärast aga ei andnud asi mulle rahu - kui Jaanika laupäeval tuleb, siis on see kasti sisu juba tõsiselt roiskunud.

Koukisin siis haisvad pakid surnud külmikust välja - kondid, veiserasv, ja kaks kotti millest õhkus nii jäledat lehka, et ma ei söandanud sinna piiluda. Pärast selgus Jaanika jutust et seal oli magu.
Ladusin kõik õuepeale ritta, et selgitada mida saab päästa ja mida mitte. Koheselt täitus õu terve pilve porikatega kes hüsteeriliselt pakkide ümber tiirlesid. Keerasin kastmisvooliku jooksma ja uhtusin kõik külma veega üle.
Kergelt libedad ja lehkavad kondid läksid koheselt kõikidele neljajalgsetele. Nitro paisus silmnähtavalt iga suutäiega.
Ülejäänud kraami puhastasin, pakkisin ümber ja panin oma sügavkülmikusse.
Paar kotti läks prügimäele.

Pisut keerulisem oli asi külmikuga, see oli parajas koguses täidetud verise ollusega, mida ma keeldusin kategooriliselt puudutamast.
Peagi avastasin et külmikul on rattad all - veeretasin ta garaažist välja õuele, keerasin külili ja uhtusin ka seda külma veega. No päris puhtaks sai. Isegi kui ta peaks külmikute surnuaial lõpetama ei saabu ta sinna haisvana.
Mina haisesin aga terve õhtu, õigupoolest käisin küll dušši all ja küürisin ennastki puhtaks, kuid see rõve mädaliha lehk püsis mitu tundi mu sõõrmetes.

Lisaks oli Milka kuklal taas kogunenud nn steriilset mäda, mis hakkas kaelale tekkinud augu kaudu tilkuma. Et mitte kogu elamist limaga katta, otsustasin kaela nö puhtaks väänata.
Võtsin väiksema lina ja asusin kaela õrnalt pigistama. Välja tuli märkimisväärne kogus, seda lausa voolas. Lõpuks oli lina märg ja kael tühi. Ning koeral taas hea kerge olla.
Vaatame kas koguneb veel.

Paraneme !

Ja seda teeme me tõesti kõik ! Kes emotsionaalselt, kes füüsiliselt.

Mina magan palju, eriti hommikuti. Milka magab palju - peaaegu kogu aeg.
Tegelikult tegi ta seda kuni eilseni - siis läksime Männimäe kliinikusse niite välja võtma.

Vahepeal jõudsin Milka kasuka tervenisti maha pügada, sest piparsoolikatel on igasugune kasuka poolik lõikamine hiljem aasta otsa näha. Niisis masin sisse ja koer paljaks. Sellise kuumaga võttis ta seda ilmse kergendusena.
Pügamise ajal märkasin, et koera kuklale on tekkinud vastik kõva kühm - selline 7-8cm läbimõõduga. Oletasin, et haiglas mingi süsti või tilga tagajärg, mis ei ole korralikult imendunud.
See kole mügar läks iga päevaga suuremaks ja pehmemaks - lõpuks vajus kuklalt paremale kaelapoolele.
Esmaspäeval kui niidid välja võetud, lükkas Merit taas suuremat sorti nõela koerasse - seekord siis kaela. Ka tema arvas, et mingi süsti (võibolla Synolux) tagajärjel on kaela tekkinud mädakolle - kujutage ette sealt tuli 5 süstlatäit (500-ne) karamell-kisellilaadset ollust välja !
Kuna Milkal on peal korralik AB kuur, siis miskit haisvat seal ei olnud - veterinaarses kõneviisi oli tegemist steriilse mädaga :)
Koju jõudnud oli Milkal selline rõõmupuhang - kalpsas ja keerutas. Ilmselgelt oli see paise kaelal temalegi närvidele käinud.
Koheselt asus ta end vastu võrkaeda sügama - nagu tal ikka kombeks on. See toimib enam-vähem nii et koer libistab end naudingust mõmisedes pikki võrkaeda - ja kasutab seda nagu sügamisvahendit.
Selle sügamise peale muidugi avanes pisut küljehaavand. Peale Meritiga nõupidamiset käisin apteegis ja tõin haavaliimi. Liimisin koera kinni ja hetkel kõik tip-top.

Nagu näha passib Milka juba grilli läheduses ja loeb suutäisi. Enda kuivtoitu ei soovi ta isegi proovida, kodust sodipodi pistaks hea meelega kui keegi pakuks.

See pilt on eriti vahva - Milka justkui pöörduks mõttes KoerteJumala poole!

Tegelikult jõllitas ta kahvlit mille otsas oli grill-liha.