Ta on kõige tragim koeratüdruk. Tema veab mind suuskadel, tema käib Sinialliku allikas südatalvel ujumas, tema naudib -30 kraadist pakast kui kõik teised on peidus.
Ja nüüd jäi Milka haigeks ! 5 päeva peale poegimist.
17.juuli hommikul ei olnud Milkal enam erilist isu - ta sööb minu meeleheaks mõned kanakaelad ja joob piima, kuid lõunast alates keeldub toidust. Hädaldan telefoni teel Jaanikale, et midagi on valesti. Jaanika arvab, et tegemist on tavapärase nõrkusega peale nii suure pesakonna poegimist. Miks ma küll ei usu teda.
Aeg läheb. Jaanika on plaaninud meile õhtul külla tulla. Helistan ja küsin, et äkki peaksin varuma kutsikatele asenduspiima. Kõik on korras - jäta paanika - ütleb Jaanika ! Ja ikkagi tunnen üha süvenevat rahutust.
Lõpuks saabuvad Jaanika ja Sven kell 20:00 paiku. Vaatame Milkat, vaatame kutsikaid. Alates kella 19.00 keeldus Milka neid toitmast. Viskas pea kummaliselt püsti, oigas ja lõõtsutas, kuid poegi toitma enam ei lähe. Tundub, et minu paanika on nakatanud ka Jaanika.
Vaatame Milkat ja otsustame natuke enne kella üheksat kui Milka kahtlaselt köhima hakkab, et nüüd on aeg pöörduda veterinaari poole.
Helistan Keidale Männimäe Loomakliinikust, tema võtab kõne Laurale (Laura Linnatamm), kes kutsub mu kohe kliinikusse.
Kihutame kohale. Iga minutiga muutub Milka seisund halvemaks. Kuigi Laura võtab vereproovi, oletades, et ehk on tegu preklampsiga- üsna levinud tiinuse ja poegimise järgse kaltsiumipuudusest tingitud probleemiga, muutub temagi nägu üha tõsisemaks. Peale paari röntgenülesvõtet ning ultraheli kutsub ta kohale Meriti (Merit Villemson).
Mõlema näod on nii tõsised, et minu süda väriseb.
Jooksen aina tualeti ja kraanikausi vahet - närvipinge ja kuumus ajavad mind vaheldumisi jooma ja pissima.
Merit kuulab Milka kopse ja kiirelt otsustab vasaku kopsu dreenimise kasuks. Algselt tuleb sealt õhku ja varsti peale seda väga ohtralt veresegust vedelikku. Raske on kogust hinnata, aga see oli kindlasti üle liitri.
Kella ühe paiku öösel on esimene kriis ületatud ja Milka elu päästetud - esialgu.
Kiirustame Jaanikaga koju kutsikaid toitma, kes on 5h ilma toiduta olnud. Kiirelt kliinikust lutipudelid ja asenduspiim kaasa ning koju.
Kutsikate lutitamine kunsttoiduga, kes on emapiimaga harjunud - see on tõeline katsumus.Öäkkk - pöähhh - iiik - niuks. Oi kogu see 11-pealine kamp on kole pahane meie peale. Aga kuna kõik on näljased ja elujanu on suur, siis saame nad toidetud.
Kell 02:00 oleme tagasi kliinikus. Milka kopsust on tõmmatud veel 1,2 L vedelikku. Oletatav diagnoos - kopsukeerd. Lahendus operatsioon.
Kiire sõit Tartusse PMÜ kliinikusse. Süda tilgub verd kui pean Milka sinna jätma - ma ju ei tea kas ma teda enam elusalt näen. Tagasiteel valan pisaraid. Olen väsinud ja kurb.
Kodus magan mõned tunnid, kuni Jaanika koeralapsi toidab. Edasi sain endale toiduringi, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.
3 kõige väiksemat koeralast võttis Jaanika endaga Raplasse kaasa - lootuses, et suuršnautseritüdruk Fibi, kellel oli ebatiinus võtab nad omaks. Seda Fibi ka tegi.
Mina toitsin iga 2h tagant 8 koeralast. Lõpuks kippusid öö ja päev sassi minema, sest pidevalt oli vaja mõnda titekest tasa masseerida, et ta pissida saaks ning pidevalt oli vaja sooja piima ettevalmistada.
Oehh - koeraemal on ikka üks paganama suur töö see laste eest hoolitsemine.
Magasin titade juures. Öösel käisid vilkamad beebid minu teki all mind lutsutamas - vihje siis sellele, et kõht on tühi.
Tunnistan ausalt 5-nda päeva õhtuks värisesid mul väsimusest käed ja jalad. Olin magamata 12 päeva.. Igal ööl oli und vaid 1-2h järjest olnud.
Saatsin appikarje Jaanikale, kes tuli kohale koos Fibiga ning adopteeris kõik ülejäänud 8 pisikest.
Samal ajal kui meie kutsikate eest hoolitsesime, tegeleti Milkaga EMÜ kliinikus. Lootsin kogu aeg, et ehk ei ole tal kopsukeerd ja ehk saab medikamentidega tema haigusest jagu. Kliinikust tulid algul head uudised, et Milkal läheb tänu ravimitele paremini.
Siis aga otsustati, et olukord on raske ja operatsioonist pääsu pole. Minu otsus oli määrav, kas opereerida või mitte.
Dr. Sigrid Lapp rääkis kõikidest operatsiooniga seotud riskidest, need kõlasid väga hirmutavalt.
Koer pannakse narkoosi, tema hingetorust sisestatakse torud, et kopse operatsiooni ajal sundventileerida. Rindkere avatakse ning eemaldatakse keerd.
Riskifaktoriks on siin see, et tegemist on vasaku kopsuga, seega toimub kogu protsess südame juures.
Kui keerdu ei leita ja on kasvajaline põhjus, siis helistatakse mulle ja ma pean otsustama kas koer õmmeldakse kinni tagasi ja elab niikaua kui elab või pannakse koheselt magama.
Kui keerd on siis see eemaldatakse, kuid väga riskantne on koera ärkamine narkoosist - ta ei pruugi ise hingama hakata.
Kõik need faktorid tundusid sel hetkel mulle nii hirmutavad, et tegin esialgu otsuse mitte opereerida. Peale kõige muu lõi hingest kinni selle operatsiooni hinna kuulmine. Olin segaduses ja tundus, et Milkal on kodus parem, et kui ta nagunii sureb, siis juba siin oma tuttavas keskkonnas minu juures.
Ehmatasin oma otsusega arstid ära, kes hakkasid mind ümber veenma - hea oli et nad seda tegid.
Teisipäeval 20.juulil kell 09:30 algas Milkal operatsioon.
Närisin küüsi ja ärvitsesin kodus, seest keeras. Kõne dr. Lapilt tuli kella 12 paiku.
Milka elas operatsiooni ilusti üle, hakkas ise hingama ja taastus. Kopsu keerdu ei olnud. Oli äge põletik, nekrootiline kude ning auk kopsus. Kõik see paha lõigati ära.
Operatsiooni järgselt hakkas Milka jõudsalt taastuma - ta on võitleja hing.
Sõi, liikus, teisel päeval käis juba õues. Meie rõõm oli piiritu.
Pühapäeval 25.juulil tuli Milka koju. Välja näeb ta nagu lapitekk, aga rõõm temast on kõigil suur.
