Lapsed on kodus tagasi

Väikesed karvakerad on tagasi kodus :)
Eile õhtul korjasime 7 kutsikat autosse ja algas sõit Rapla-Viljandi. 3 titte jäid Fibile veel seltsi.
Enne kui Rapla piirile jõudsime tudusid juba kõik kutsikud mõnuga ja nii Viljandini välja.
Kodus ootas ees juba värske pesapaik, meie papa kätetöö. Tõstsime Karoliniga tited tuppa.
Toimus taaskohtumine emme-Milkaga. Milka hüppas hooga tittede juurde ja siis tardus nagu oleks teda löödud. Nuuskis, jõllitas, tammus ja jõllitas. Tema aju töö oli lausa silmaganähtav. Lõhn oli võõras aga miski titekestes vapustas teda ja äratas mälestusi.
Natukese aja pärast viskas ta juba pooleldi istuli ja lasi tited imema, endal unelev pilk peas.
Enam ta nende juurest ei lahkinud, kuigi hüppas mõne aja pärast teisele poole aedikut, jäi ta lapsi kogu ööks valvama.
Hommikul olin juba 6 üleval - titeärevus :)
Kutsikud ärkasid aga alles kell 8. Väike söök, mäng ja taas magus uni.
Meisterdasime õue tittedele eraldi aia - suures aias kaoks nad lihtsalt silmist - nüüd veetsid nad pika päeva õues askeldades.

Fui !

Täna ootas mind garaažis üllatus.
Toimetasin seal midagi ja järsku tundsin ilge jäledat haisu, kõrv registreeris porikärbeste agara zumina.

Jaanika sügavkülmik oli otsad andnud ja kogu sees olev kraam lõhnas päris tugevalt. Esialgu tabas mind tugev vastumeelsus selle teemaga tegeleda. Mõne aja pärast aga ei andnud asi mulle rahu - kui Jaanika laupäeval tuleb, siis on see kasti sisu juba tõsiselt roiskunud.

Koukisin siis haisvad pakid surnud külmikust välja - kondid, veiserasv, ja kaks kotti millest õhkus nii jäledat lehka, et ma ei söandanud sinna piiluda. Pärast selgus Jaanika jutust et seal oli magu.
Ladusin kõik õuepeale ritta, et selgitada mida saab päästa ja mida mitte. Koheselt täitus õu terve pilve porikatega kes hüsteeriliselt pakkide ümber tiirlesid. Keerasin kastmisvooliku jooksma ja uhtusin kõik külma veega üle.
Kergelt libedad ja lehkavad kondid läksid koheselt kõikidele neljajalgsetele. Nitro paisus silmnähtavalt iga suutäiega.
Ülejäänud kraami puhastasin, pakkisin ümber ja panin oma sügavkülmikusse.
Paar kotti läks prügimäele.

Pisut keerulisem oli asi külmikuga, see oli parajas koguses täidetud verise ollusega, mida ma keeldusin kategooriliselt puudutamast.
Peagi avastasin et külmikul on rattad all - veeretasin ta garaažist välja õuele, keerasin külili ja uhtusin ka seda külma veega. No päris puhtaks sai. Isegi kui ta peaks külmikute surnuaial lõpetama ei saabu ta sinna haisvana.
Mina haisesin aga terve õhtu, õigupoolest käisin küll dušši all ja küürisin ennastki puhtaks, kuid see rõve mädaliha lehk püsis mitu tundi mu sõõrmetes.

Lisaks oli Milka kuklal taas kogunenud nn steriilset mäda, mis hakkas kaelale tekkinud augu kaudu tilkuma. Et mitte kogu elamist limaga katta, otsustasin kaela nö puhtaks väänata.
Võtsin väiksema lina ja asusin kaela õrnalt pigistama. Välja tuli märkimisväärne kogus, seda lausa voolas. Lõpuks oli lina märg ja kael tühi. Ning koeral taas hea kerge olla.
Vaatame kas koguneb veel.

Paraneme !

Ja seda teeme me tõesti kõik ! Kes emotsionaalselt, kes füüsiliselt.

Mina magan palju, eriti hommikuti. Milka magab palju - peaaegu kogu aeg.
Tegelikult tegi ta seda kuni eilseni - siis läksime Männimäe kliinikusse niite välja võtma.

Vahepeal jõudsin Milka kasuka tervenisti maha pügada, sest piparsoolikatel on igasugune kasuka poolik lõikamine hiljem aasta otsa näha. Niisis masin sisse ja koer paljaks. Sellise kuumaga võttis ta seda ilmse kergendusena.
Pügamise ajal märkasin, et koera kuklale on tekkinud vastik kõva kühm - selline 7-8cm läbimõõduga. Oletasin, et haiglas mingi süsti või tilga tagajärg, mis ei ole korralikult imendunud.
See kole mügar läks iga päevaga suuremaks ja pehmemaks - lõpuks vajus kuklalt paremale kaelapoolele.
Esmaspäeval kui niidid välja võetud, lükkas Merit taas suuremat sorti nõela koerasse - seekord siis kaela. Ka tema arvas, et mingi süsti (võibolla Synolux) tagajärjel on kaela tekkinud mädakolle - kujutage ette sealt tuli 5 süstlatäit (500-ne) karamell-kisellilaadset ollust välja !
Kuna Milkal on peal korralik AB kuur, siis miskit haisvat seal ei olnud - veterinaarses kõneviisi oli tegemist steriilse mädaga :)
Koju jõudnud oli Milkal selline rõõmupuhang - kalpsas ja keerutas. Ilmselgelt oli see paise kaelal temalegi närvidele käinud.
Koheselt asus ta end vastu võrkaeda sügama - nagu tal ikka kombeks on. See toimib enam-vähem nii et koer libistab end naudingust mõmisedes pikki võrkaeda - ja kasutab seda nagu sügamisvahendit.
Selle sügamise peale muidugi avanes pisut küljehaavand. Peale Meritiga nõupidamiset käisin apteegis ja tõin haavaliimi. Liimisin koera kinni ja hetkel kõik tip-top.

Nagu näha passib Milka juba grilli läheduses ja loeb suutäisi. Enda kuivtoitu ei soovi ta isegi proovida, kodust sodipodi pistaks hea meelega kui keegi pakuks.

See pilt on eriti vahva - Milka justkui pöörduks mõttes KoerteJumala poole!

Tegelikult jõllitas ta kahvlit mille otsas oli grill-liha.

Milka jäi haigeks

Milka ei ole kunagi haige olnud !

Ta on kõige tragim koeratüdruk. Tema veab mind suuskadel, tema käib Sinialliku allikas südatalvel ujumas, tema naudib -30 kraadist pakast kui kõik teised on peidus.

Ja nüüd jäi Milka haigeks ! 5 päeva peale poegimist.

17.juuli hommikul ei olnud Milkal enam erilist isu - ta sööb minu meeleheaks mõned kanakaelad ja joob piima, kuid lõunast alates keeldub toidust. Hädaldan telefoni teel Jaanikale, et midagi on valesti. Jaanika arvab, et tegemist on tavapärase nõrkusega peale nii suure pesakonna poegimist. Miks ma küll ei usu teda.

Aeg läheb. Jaanika on plaaninud meile õhtul külla tulla. Helistan ja küsin, et äkki peaksin varuma kutsikatele asenduspiima. Kõik on korras - jäta paanika - ütleb Jaanika ! Ja ikkagi tunnen üha süvenevat rahutust.

Lõpuks saabuvad Jaanika ja Sven kell 20:00 paiku. Vaatame Milkat, vaatame kutsikaid. Alates kella 19.00 keeldus Milka neid toitmast. Viskas pea kummaliselt püsti, oigas ja lõõtsutas, kuid poegi toitma enam ei lähe. Tundub, et minu paanika on nakatanud ka Jaanika.

Vaatame Milkat ja otsustame natuke enne kella üheksat kui Milka kahtlaselt köhima hakkab, et nüüd on aeg pöörduda veterinaari poole.
Helistan Keidale Männimäe Loomakliinikust, tema võtab kõne Laurale (Laura Linnatamm), kes kutsub mu kohe kliinikusse.

Kihutame kohale. Iga minutiga muutub Milka seisund halvemaks. Kuigi Laura võtab vereproovi, oletades, et ehk on tegu preklampsiga- üsna levinud tiinuse ja poegimise järgse kaltsiumipuudusest tingitud probleemiga, muutub temagi nägu üha tõsisemaks. Peale paari röntgenülesvõtet ning ultraheli kutsub ta kohale Meriti (Merit Villemson).
Mõlema näod on nii tõsised, et minu süda väriseb.
Jooksen aina tualeti ja kraanikausi vahet - närvipinge ja kuumus ajavad mind vaheldumisi jooma ja pissima.

Merit kuulab Milka kopse ja kiirelt otsustab vasaku kopsu dreenimise kasuks. Algselt tuleb sealt õhku ja varsti peale seda väga ohtralt veresegust vedelikku. Raske on kogust hinnata, aga see oli kindlasti üle liitri.
Kella ühe paiku öösel on esimene kriis ületatud ja Milka elu päästetud - esialgu.

Kiirustame Jaanikaga koju kutsikaid toitma, kes on 5h ilma toiduta olnud. Kiirelt kliinikust lutipudelid ja asenduspiim kaasa ning koju.

Kutsikate lutitamine kunsttoiduga, kes on emapiimaga harjunud - see on tõeline katsumus.Öäkkk - pöähhh - iiik - niuks. Oi kogu see 11-pealine kamp on kole pahane meie peale. Aga kuna kõik on näljased ja elujanu on suur, siis saame nad toidetud.

Kell 02:00 oleme tagasi kliinikus. Milka kopsust on tõmmatud veel 1,2 L vedelikku. Oletatav diagnoos - kopsukeerd. Lahendus operatsioon.
Kiire sõit Tartusse PMÜ kliinikusse. Süda tilgub verd kui pean Milka sinna jätma - ma ju ei tea kas ma teda enam elusalt näen. Tagasiteel valan pisaraid. Olen väsinud ja kurb.

Kodus magan mõned tunnid, kuni Jaanika koeralapsi toidab. Edasi sain endale toiduringi, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.
3 kõige väiksemat koeralast võttis Jaanika endaga Raplasse kaasa - lootuses, et suuršnautseritüdruk Fibi, kellel oli ebatiinus võtab nad omaks. Seda Fibi ka tegi.

Mina toitsin iga 2h tagant 8 koeralast. Lõpuks kippusid öö ja päev sassi minema, sest pidevalt oli vaja mõnda titekest tasa masseerida, et ta pissida saaks ning pidevalt oli vaja sooja piima ettevalmistada.
Oehh - koeraemal on ikka üks paganama suur töö see laste eest hoolitsemine.
Magasin titade juures. Öösel käisid vilkamad beebid minu teki all mind lutsutamas - vihje siis sellele, et kõht on tühi.
Tunnistan ausalt 5-nda päeva õhtuks värisesid mul väsimusest käed ja jalad. Olin magamata 12 päeva.. Igal ööl oli und vaid 1-2h järjest olnud.
Saatsin appikarje Jaanikale, kes tuli kohale koos Fibiga ning adopteeris kõik ülejäänud 8 pisikest.
Samal ajal kui meie kutsikate eest hoolitsesime, tegeleti Milkaga EMÜ kliinikus. Lootsin kogu aeg, et ehk ei ole tal kopsukeerd ja ehk saab medikamentidega tema haigusest jagu. Kliinikust tulid algul head uudised, et Milkal läheb tänu ravimitele paremini.

Siis aga otsustati, et olukord on raske ja operatsioonist pääsu pole. Minu otsus oli määrav, kas opereerida või mitte.
Dr. Sigrid Lapp rääkis kõikidest operatsiooniga seotud riskidest, need kõlasid väga hirmutavalt.
Koer pannakse narkoosi, tema hingetorust sisestatakse torud, et kopse operatsiooni ajal sundventileerida. Rindkere avatakse ning eemaldatakse keerd.
Riskifaktoriks on siin see, et tegemist on vasaku kopsuga, seega toimub kogu protsess südame juures.
Kui keerdu ei leita ja on kasvajaline põhjus, siis helistatakse mulle ja ma pean otsustama kas koer õmmeldakse kinni tagasi ja elab niikaua kui elab või pannakse koheselt magama.
Kui keerd on siis see eemaldatakse, kuid väga riskantne on koera ärkamine narkoosist - ta ei pruugi ise hingama hakata.
Kõik need faktorid tundusid sel hetkel mulle nii hirmutavad, et tegin esialgu otsuse mitte opereerida. Peale kõige muu lõi hingest kinni selle operatsiooni hinna kuulmine. Olin segaduses ja tundus, et Milkal on kodus parem, et kui ta nagunii sureb, siis juba siin oma tuttavas keskkonnas minu juures.
Ehmatasin oma otsusega arstid ära, kes hakkasid mind ümber veenma - hea oli et nad seda tegid.
Teisipäeval 20.juulil kell 09:30 algas Milkal operatsioon.
Närisin küüsi ja ärvitsesin kodus, seest keeras. Kõne dr. Lapilt tuli kella 12 paiku.
Milka elas operatsiooni ilusti üle, hakkas ise hingama ja taastus. Kopsu keerdu ei olnud. Oli äge põletik, nekrootiline kude ning auk kopsus. Kõik see paha lõigati ära.

Operatsiooni järgselt hakkas Milka jõudsalt taastuma - ta on võitleja hing.
Sõi, liikus, teisel päeval käis juba õues. Meie rõõm oli piiritu.

Pühapäeval 25.juulil tuli Milka koju. Välja näeb ta nagu lapitekk, aga rõõm temast on kõigil suur.

Milka lapsed

2010. aasta suvi on olnud kuum.

Milka tiinus ja poegimine langesid just selle kuuma aja sisse.

Nädalate edenedes muutus meie kuts aina ümaramaks, saavutades juuli alguseks tõeliselt suured mõõtmed.

Pühapäeval 11.juulil muutus Milka rahutuks. Ta kõndis aina ringi, niutsus, oli väga püsimatu.

Silmnähtavalt toimus ettevalmistus peatseks poegimiseks. Jätsin talle võimaluse otsida meie kodus endale sobiv koht poegimiseks - olles küll eelnevalt pannud minu arvates sobivatesse kohtadess pesamaterjali.

Milka proovis erinevaid kohti - käis öösel korra ka Karolini voodis. Kuid ei leidnud seda õiget enne hommikut.

12.juulil sündis esimene 500 gr poiss 08:30 minu töötoa tugitooli !

No juu siis oli just see see õige koht!

Seadsin Milkale kiirelt pesa töötoas valmis ja siis hakkas iga 15 min - 45 min järel kutsikaid tulema.

Kella 15:00 oli kohal 9 kutsikat. Enamus 450 -500 gr, kaks pisikest olid tillemad - 350 gr.

Lootsin, et see on kõik - arvestades koera vanust, ilma ja minu enda võimeid.

Kuid kell 18:34 tuli veel üks poiss, 13.juuli varahommikul 00:20 veel üks suur 500 gr poiss ning 03:10 suur 510 gr tüdruk.

Milka kõige parem abiline oli Karolin, kes võttis vastsündinud koeralspi vastu ja asetas neid Milka ette puhtakslakkumiseks.

Ka Kert vaatas mõned sünnid pealt ning leidis et see on ikka üks väga verine ja kole värk.

Peale suurt poegimisetööd olid kõik tõeliselt väsinud.

Meid tabas ka esimene kurvastus - üks pisike poiss ei suutnud hakkama saada, köhides lootevedelikku ja võideldes oma elu eest visalt, lõpuks ta väsis ja lahkus Vikerkaarele olles vaid ööpäev elanud.

Nutsime lastega oma nutud, jätsime pisikese kullakesega hüvasti ning matsime ta männisalusse. Nimigi sai laste soovil pandud talle - Inglike.

Milkale möödusid esimesed 5 päeva rahulikult imetamise ja puhkamise taktis.

Milkast

Milka - alias Gloris Celesta on üks ütlemata huvitav koerapreili Venemaalt.
2004.aastal märkasin, et lisaks mustadele suuršnautseritele on olemas veel üks värvus - pipar & sool.

Kõlab nagu mingi segu kokaraamatust?!
Šnautserite algupära on mind alati huvitanud, seega süübisin ma ajaloolistesse märkmetesse ning avastasin peatselt, et riisenite (suuršnautser) algupärane värv oligi just see hallikas toon, mida praegu pipar & sool nimetuse all tunneme.

Must värv tuli hiljem tänu isaste Bitru von Sendling'i ja Bazi von Wetterstein kasutamisele aretuses. Lisainfot leiad siit

Niisiis peale ajalooliste materjalidega tutvumist hakkasin luurma Euroopa erinevate pipar & sool riisenite kasvatajate lehtedel. Suutsin oma tõsises huvis veenda ka Jaanikat, kes vaatas vilunud pilguga üle mind huvitanud isaste välimiku. Selle tegevusega suutsin vist temagi pipra usku keerata :), sest lõpuks kui leidisme Glorise piprad, oli Jaanika kindel et tahab sellist tegelast endale kaasomandisse - lisaks sellele suutis ta mind - Veendunud Isase Koera Omanikku - saada niikaugele, et võtan emase koera !!! Uskumatu aga tõsi !

Ma ei olegi tegelikult jõudnud veel selgitada, et ma tõsiselt eelistan isasloomi.

Emaste iseloom ja indlemisega seotud iseärasused on minu jaoks alati olnud liiga segased ja kapriissed. Isaste lihtne ja ühene natuur on mind alati rohkem paelunud.

Ega ma tõttöelda ei teadnudki ette millesse ma end emast koera võttes segan.

Milka saabus meil 2006. aasta jaanuaris, olles pisut üle 6 kuu vana.

Loomulikult ootasin ma titte ja olin algul pisut pettunud, peaaegu täiskasvanud koera saades. Samas on aretuskoera valides siin omad eelised. Koeral on kõik hambad suus, enamus tema füüsisest on välja kujunenud ja tulevane omanik ei osta "põrsast kotis".

Ausalt tunnistades - esimene kohtumine Milkaga Balti Jaamas röövis mu südame.

Milka on täiesti eriline tegelane! Temas ei ole peaaegu miski nii nagu tavaliselt peaks koerte puhul olema. Hellitavalt hakkasime teda "vene nõid" kutsuma.

Milka temperament, heatahtlikkus, mõnus iseloom ja eriline välimik, kõik see moodustab vahva segu, mida lihtsalt peab armastama.

Milka käis näitustel - Baltikumi ainsa omataolisena võite arvata kuidas tal läks :)

Tegime natuke ka kuulekusetrenni - mis peaasjalikult minu laiskuse õttu jäi poolikuks.

Milka kuuletub suurepäraselt, aga ma ei ole olnud piisavalt tugev, et temaga eksam hindele "suurepärane" teha. Viimati oli vist rahuldav :)

Õpetasin Milkat eluga suures majas ja tohutu avaral vabal territooriumil.

Õpetasin teda suuski ja kelku vedama, ujuma ja vett nautima ning palju muud.

Ma ei suutnud tema harjumustest eemaldada varastamise kommet.

Kõik söödav mis on laula või käeulatuses, selle Milka ka näppab, niipea kui olen eemal. Lisaks sellele harrastab ta prügikastis sorimist. Ilmselt pärand lapsepõlvest.

Milka on inimeste vastu kõige heatahtlikum koer keda näinud olen.

Kõik Veterinaari külastused, protseduurid jms talub ta absoluutses rahus, ilma ühegi liigse liigutuse või emotsioonita. Laste vastu on ta tõeliselt õrn ja kannatlik.

Keda Milka ei talu - need on saba all nuuskivad võõrad koerad, sel juhul saab leebest Milkast Saatan suure S-tähega. Ta ei hoiata, ta ei naksa. Ta ründab nii et karvad ja veri lendab.

Puhh - tunnistan, et nii leebe tegelase puhul on selline ootamatu ägedus mulle üllatus. Aga ma olen õppinud ja väldin selliseid situatsioone.

Kogu meie kari armastab ja hoiab Milkat - tema on see eriline tüdruk, kelleta me oma olemist enam ette ei kujuta.

Eelnevate kuude kokkuvõte

See on väike kokkuvõte eelnevate kuude sündmustest, et jõuda tänasesse päeva.

Otsustasime Jaanikaga, et Milkal on arvestades tema vanust viimane võimalus üks pesakond saada.
Peamine küsimus oli meile jaoks see, et kas valida tulevaseks isaks ehtne pipar & sool värvusega tegelane või minna "libedamale" kui põnevamale teele ja valida isaks paar aastat varem Stockholmis maailmanäitusel silma jäänud imeilus must & hõbe poiss.
Otsustasime et riskime.

Otsisime üles omanike kontaktid, ning nii ilmus meie ellu Mona.
Mona on Kennel Zantana asutaja ja pikaaegse aretuskogemusega imetore rootslanna.

Tema kennelis elab Ameerika Ühendriikidest Skansen Kennelist eksporditud suurepärane isane suuršnautser Victor ( Skansen's Dark Victory).





Victori eripära on see, et tema karv on paberite järgi pipar & sool, kuid välja näeb nagu must & hõbe. Must & hõbe ei kuulu hetkel suuršnautseritel ametlikult tunnustatud värvide hulka. Kuid vaadates milline efektne värv see on ja arvestades, et ka kääbusšnautseritel ei olnud see algselt lubatud värv, kuid praegu on kõige levinum, siis loodame, et see muutub kunagi ametlikuks värviks.

Niisiis leppisime Monaga kokku, et tuleme neile aprillis külla.
Milka otsustas, aga meie plaanidesse omad muudatused teha. Tema indlemine ei alanud ega alanud, kuni lõpuks aprilli keskel hakkas jooksuaeg peale.
Nüüd oli meil tarvis vereproovidega selgitada tippaja saabumine, broneerida laevapiletid ja olla valmis reisiks Stockholmi.
Mida aga tavapärasel ajal ei saabunud oli inna tippaeg.
Mida muud meil üle jäi kui iga 3-4 päeva tagant verd võtta ja see laborisse saata. Kuna veterinaari poolt oleks selline testimine 6-7 korda järjest teha suhteliselt kulukas, siis tegelesin verevõtmisega mina ja labori poolega toimetas Jaanika.
11.mail saime lõpuks teele asuda. 12.mail ootas Mona meid sadamas ja asusime teele tema koju.


Mona kodu.
Kui olete lugenud Bullerbi lapsi, siis vot selline just oligi Mona kodu. Armas kreemvalge majake kesk metsi ja aasasid. Terve trobikond koeri ja hulk noori nendega askeldamas.
Mona nimelt tegeleb lisaks koertele ka probleemsete noorte rehabiliteerimisega. Tema juurde tulevad probleemse käitumisega noored teismelised, kes mõne kuu vältel kui imeväel asjalikeks saavad. Saades Monat tundma ma üldse ei imesta enam selle üle.

Victor oli meid ootamas ning kohtumine Milkaga oli tormiline ja kuum. Võiks ütleda, et see oli armastus esimesest silmapilgust.
Seda armastust kordasime veel 14.mail ning asusime koduteele.
Mona juurest jäid meile kõige armsamad mälestused ja hää soe tunne südamesse.

Juuni algul oli kindel et Milka ot tiine - igaks juhuks käisin ka ultrahelis, kus kinnitati et ekraanil on näha 6 kutsikat.