Fui !

Täna ootas mind garaažis üllatus.
Toimetasin seal midagi ja järsku tundsin ilge jäledat haisu, kõrv registreeris porikärbeste agara zumina.

Jaanika sügavkülmik oli otsad andnud ja kogu sees olev kraam lõhnas päris tugevalt. Esialgu tabas mind tugev vastumeelsus selle teemaga tegeleda. Mõne aja pärast aga ei andnud asi mulle rahu - kui Jaanika laupäeval tuleb, siis on see kasti sisu juba tõsiselt roiskunud.

Koukisin siis haisvad pakid surnud külmikust välja - kondid, veiserasv, ja kaks kotti millest õhkus nii jäledat lehka, et ma ei söandanud sinna piiluda. Pärast selgus Jaanika jutust et seal oli magu.
Ladusin kõik õuepeale ritta, et selgitada mida saab päästa ja mida mitte. Koheselt täitus õu terve pilve porikatega kes hüsteeriliselt pakkide ümber tiirlesid. Keerasin kastmisvooliku jooksma ja uhtusin kõik külma veega üle.
Kergelt libedad ja lehkavad kondid läksid koheselt kõikidele neljajalgsetele. Nitro paisus silmnähtavalt iga suutäiega.
Ülejäänud kraami puhastasin, pakkisin ümber ja panin oma sügavkülmikusse.
Paar kotti läks prügimäele.

Pisut keerulisem oli asi külmikuga, see oli parajas koguses täidetud verise ollusega, mida ma keeldusin kategooriliselt puudutamast.
Peagi avastasin et külmikul on rattad all - veeretasin ta garaažist välja õuele, keerasin külili ja uhtusin ka seda külma veega. No päris puhtaks sai. Isegi kui ta peaks külmikute surnuaial lõpetama ei saabu ta sinna haisvana.
Mina haisesin aga terve õhtu, õigupoolest käisin küll dušši all ja küürisin ennastki puhtaks, kuid see rõve mädaliha lehk püsis mitu tundi mu sõõrmetes.

Lisaks oli Milka kuklal taas kogunenud nn steriilset mäda, mis hakkas kaelale tekkinud augu kaudu tilkuma. Et mitte kogu elamist limaga katta, otsustasin kaela nö puhtaks väänata.
Võtsin väiksema lina ja asusin kaela õrnalt pigistama. Välja tuli märkimisväärne kogus, seda lausa voolas. Lõpuks oli lina märg ja kael tühi. Ning koeral taas hea kerge olla.
Vaatame kas koguneb veel.