Milka lapsed

2010. aasta suvi on olnud kuum.

Milka tiinus ja poegimine langesid just selle kuuma aja sisse.

Nädalate edenedes muutus meie kuts aina ümaramaks, saavutades juuli alguseks tõeliselt suured mõõtmed.

Pühapäeval 11.juulil muutus Milka rahutuks. Ta kõndis aina ringi, niutsus, oli väga püsimatu.

Silmnähtavalt toimus ettevalmistus peatseks poegimiseks. Jätsin talle võimaluse otsida meie kodus endale sobiv koht poegimiseks - olles küll eelnevalt pannud minu arvates sobivatesse kohtadess pesamaterjali.

Milka proovis erinevaid kohti - käis öösel korra ka Karolini voodis. Kuid ei leidnud seda õiget enne hommikut.

12.juulil sündis esimene 500 gr poiss 08:30 minu töötoa tugitooli !

No juu siis oli just see see õige koht!

Seadsin Milkale kiirelt pesa töötoas valmis ja siis hakkas iga 15 min - 45 min järel kutsikaid tulema.

Kella 15:00 oli kohal 9 kutsikat. Enamus 450 -500 gr, kaks pisikest olid tillemad - 350 gr.

Lootsin, et see on kõik - arvestades koera vanust, ilma ja minu enda võimeid.

Kuid kell 18:34 tuli veel üks poiss, 13.juuli varahommikul 00:20 veel üks suur 500 gr poiss ning 03:10 suur 510 gr tüdruk.

Milka kõige parem abiline oli Karolin, kes võttis vastsündinud koeralspi vastu ja asetas neid Milka ette puhtakslakkumiseks.

Ka Kert vaatas mõned sünnid pealt ning leidis et see on ikka üks väga verine ja kole värk.

Peale suurt poegimisetööd olid kõik tõeliselt väsinud.

Meid tabas ka esimene kurvastus - üks pisike poiss ei suutnud hakkama saada, köhides lootevedelikku ja võideldes oma elu eest visalt, lõpuks ta väsis ja lahkus Vikerkaarele olles vaid ööpäev elanud.

Nutsime lastega oma nutud, jätsime pisikese kullakesega hüvasti ning matsime ta männisalusse. Nimigi sai laste soovil pandud talle - Inglike.

Milkale möödusid esimesed 5 päeva rahulikult imetamise ja puhkamise taktis.