Milkast

Milka - alias Gloris Celesta on üks ütlemata huvitav koerapreili Venemaalt.
2004.aastal märkasin, et lisaks mustadele suuršnautseritele on olemas veel üks värvus - pipar & sool.

Kõlab nagu mingi segu kokaraamatust?!
Šnautserite algupära on mind alati huvitanud, seega süübisin ma ajaloolistesse märkmetesse ning avastasin peatselt, et riisenite (suuršnautser) algupärane värv oligi just see hallikas toon, mida praegu pipar & sool nimetuse all tunneme.

Must värv tuli hiljem tänu isaste Bitru von Sendling'i ja Bazi von Wetterstein kasutamisele aretuses. Lisainfot leiad siit

Niisiis peale ajalooliste materjalidega tutvumist hakkasin luurma Euroopa erinevate pipar & sool riisenite kasvatajate lehtedel. Suutsin oma tõsises huvis veenda ka Jaanikat, kes vaatas vilunud pilguga üle mind huvitanud isaste välimiku. Selle tegevusega suutsin vist temagi pipra usku keerata :), sest lõpuks kui leidisme Glorise piprad, oli Jaanika kindel et tahab sellist tegelast endale kaasomandisse - lisaks sellele suutis ta mind - Veendunud Isase Koera Omanikku - saada niikaugele, et võtan emase koera !!! Uskumatu aga tõsi !

Ma ei olegi tegelikult jõudnud veel selgitada, et ma tõsiselt eelistan isasloomi.

Emaste iseloom ja indlemisega seotud iseärasused on minu jaoks alati olnud liiga segased ja kapriissed. Isaste lihtne ja ühene natuur on mind alati rohkem paelunud.

Ega ma tõttöelda ei teadnudki ette millesse ma end emast koera võttes segan.

Milka saabus meil 2006. aasta jaanuaris, olles pisut üle 6 kuu vana.

Loomulikult ootasin ma titte ja olin algul pisut pettunud, peaaegu täiskasvanud koera saades. Samas on aretuskoera valides siin omad eelised. Koeral on kõik hambad suus, enamus tema füüsisest on välja kujunenud ja tulevane omanik ei osta "põrsast kotis".

Ausalt tunnistades - esimene kohtumine Milkaga Balti Jaamas röövis mu südame.

Milka on täiesti eriline tegelane! Temas ei ole peaaegu miski nii nagu tavaliselt peaks koerte puhul olema. Hellitavalt hakkasime teda "vene nõid" kutsuma.

Milka temperament, heatahtlikkus, mõnus iseloom ja eriline välimik, kõik see moodustab vahva segu, mida lihtsalt peab armastama.

Milka käis näitustel - Baltikumi ainsa omataolisena võite arvata kuidas tal läks :)

Tegime natuke ka kuulekusetrenni - mis peaasjalikult minu laiskuse õttu jäi poolikuks.

Milka kuuletub suurepäraselt, aga ma ei ole olnud piisavalt tugev, et temaga eksam hindele "suurepärane" teha. Viimati oli vist rahuldav :)

Õpetasin Milkat eluga suures majas ja tohutu avaral vabal territooriumil.

Õpetasin teda suuski ja kelku vedama, ujuma ja vett nautima ning palju muud.

Ma ei suutnud tema harjumustest eemaldada varastamise kommet.

Kõik söödav mis on laula või käeulatuses, selle Milka ka näppab, niipea kui olen eemal. Lisaks sellele harrastab ta prügikastis sorimist. Ilmselt pärand lapsepõlvest.

Milka on inimeste vastu kõige heatahtlikum koer keda näinud olen.

Kõik Veterinaari külastused, protseduurid jms talub ta absoluutses rahus, ilma ühegi liigse liigutuse või emotsioonita. Laste vastu on ta tõeliselt õrn ja kannatlik.

Keda Milka ei talu - need on saba all nuuskivad võõrad koerad, sel juhul saab leebest Milkast Saatan suure S-tähega. Ta ei hoiata, ta ei naksa. Ta ründab nii et karvad ja veri lendab.

Puhh - tunnistan, et nii leebe tegelase puhul on selline ootamatu ägedus mulle üllatus. Aga ma olen õppinud ja väldin selliseid situatsioone.

Kogu meie kari armastab ja hoiab Milkat - tema on see eriline tüdruk, kelleta me oma olemist enam ette ei kujuta.